Sünnipäev!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MULLE!
hiihihihihihihihihihihiihihhi , olen loll :D

haha, väga viis!

http://nyanit.com/moooaaaa.blogspot.com

normaalsus. Kiisud lähevad järjest suuremaks :)

Sõltuvuses sellest :)

Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam KUNAGI !

tuli tuju again midagi kirjutada. Eks ma siis panen midagi kirja. Ma muidugi ei tea kas keegi ka seda loeb üldse või mitte, suuht suva mul. Mul on väga hästi läinud viimaselajal, mis on vägaväga tore muidugi :) Enamus aega veedan koos oma kõigekallima inimesega, sest ma lihtsalt ei suuda kaua aega temast eemal olla- vb mingi max 5 päeva suudan. Aga koolis on ikka kõik täiesti korras, hinded on head-vähemalt mina olen rahul kui nüüd välja arvata see üks nõme hinne mille ma täna sain ja millepeale ma nii kuradima vihane olen. Ja üldse see nädal on olnud ja on väga rets nädal igapäev mingi kaks tööd jne.Homme on üldse töövarjupäeva konverents, oiblää kuidas ma seda ei taha, sest mulle ei meeldi esineda, pole eriti selline. Pole midagi teha. Ahjaa võin teile mainida, et ma käisin juuksurit varjutamas. Aga see nüüd selleks. Eelmine neljapäev käisin ma Parksepas osaluskohvikus- see oli mingi siuke asi, et pidi välja käima igasuguseid ideid, kuidas muuta noorte elu maakonnas(linnas, vallas) paremaks jnejne. Kõige parem selle päeva juures oli see, et ma sain tuttavaks ühe kõige ägedama inimesega, selleks on Parksepa kooli huvijuht. Ta on nagu ülimalt tore inimene. Teda tutvustas mulle Eleri, kes käis teda varjutamas. Eleri üldse on üks vägatore tüdruk, saan temaga klassist kõigeparemini läbi, võin talle alati kindel olla, ta aitab mind kui mul vaja on jnejne. Ühesõnada vägatore ja meeldiv inimene:) Nii ja teiseks seal Parksepas nägin ma Marleeni. Appike kui kaua ma polnud teda ikka näinud, ta sünnipäevast saadik ja see oli 17. september. Läksin otsisin koolipealt ta siis ülesse ja vaatasin talle otsa, tal võttis aega, enne kui sai aru, et see olen mina ja et see pole unenägu. Ta kallistas ja kallistas mind ja siis hakkasid tal veel pisarad ka jooksma. Ja peale seda pikkapikka kallistust ta hõikas üle koridori: "Ma saan nüüd jälle elada". Tore, et ma kohe niivajalik inimestele olen- täpsustades: mõnele. Õnneks varsti näeb teda jälle, kuna next week on minu sünnipäev, jeje.

Sel nädalal alates pühapäeva õhtust pole ma kodus olnud. Nüüd lõpuks tulin, muidu emme ja teised siinmajas elavad kaasmaalased unustavad üldse mu ära. Nimelt olen ma olnud muska pool. Vähemalt see aeg kui ma seal olin ei seganud õppimine mind eriti, kuna ma õppisin kõik asjad laupäeval ära. Ja see õppimine kestis ka pmst terve päeva, mingi kell 11 hommikul alustasin ja siis vahepeal käisin Sulbis saunas ja siis tulin koju ja õppisin edasi, ja seda mingi kella poole 4-ni. Mul lihtsalt mõte täiega jooksis, pidin seda võimalust ära ju kasutama. Nagu ma ütlesin, et ma olin musi pool, siis ma juba vaikselt tunnen et ma elangi seal :) Ma ikka vahest mõtlen, et megaimelik on mõelda, et ma pole enam vaba jne. Muidugi on mul praegu kõik palju parem ja enam parem olla ei saagi. Aga lihtsalt see kõik on nii uskumatu ikka vahest, kuigi ma ei oska isegi põhjendada, miks mulle nii tundub aga nii see on. Vähemalt nüüd on mul selline tunne, mida mul mitte kunagi varem pole olnud, õigemini on neid mitu aga kaks peamist on need, et ma suudan elu nautida ja olla rõõmus jne. ning teiseks on see, et mind armastatakse ja et mina armastan kedagi kogu südamest :)) Need on lihtsalt nii head tunded, soovitan soojalt :P Hetkeks olen ma mingi 4 tundi kodus olnud aga juba ma tahan minna oma musi juurde, kodus pole enam üldse nii hea olla kui seda oli varem. Ma ei taha nüüd sellega seda öelda, et mulle ei meeldi omas kodus aga jah, kes mõistab see mõistab, kes mitte see mitte. Ja nii lihtne ongi.

Täna koolis oli üks jube asi, mida ma ei oleks tahtnud eriti näha aga ma ei hakka sellest siin rääkima, sest inimene kellega see juhtus, ma arvan, et talle ei meeldiks kui ma siin lambist temast räägin. Ja mind ikka huvitab ka see, et mida ma võin teha ja mis on parem mitte teha jne. Aga seoses selle lumega, mis maas on, siis asi on selline, et ma eile õhtul ütlesin musile, et homme on lumi maas ja nonäed, mul oli õigus. Ma lihtsalt enam ei jõudnud oodata, millal lumi maha tuleb. Ega mu sünnipäeval ei tohi maa must olla, niiet ma loodan, et neljapäeval (järgmisel) on veelrohkem lund.

Aga nüüd ma lähen ühe kõige kurvema asja juurde. Nimelt, esmaspäeval, 5. detsembril sai aasta sellest kohutavast päevast, mil üks minu paremaid sõpru lahkus meie seast. Mina pidasin teda alati oma parimaks sõbraks, kuna ma sain teda usaldada ja talle loota ja üldse kõik oli nii nagu peab, nüüd ei ole mul ühtegi sellist sõpra on vaid minu parim sõbranna. Ma pole lihtsalt siiamaani sellega leppinud, et teda enam pole. Alati kui ma temale mõtlen, tuleb mul meelde kõik see mis iseloomustas teda, see milline ta oli ja üldse kes ta oli. Iga hommik kui ma kooliminekuks valmis sätin end näen ma kapipeal pilti kus ma olen temaga. Niiet ei möödu ühtki päeva, mil ma talle ei mõtle. Mulle meenub alati ka 2009nda aasta suvi, mis oli lihtsalt kõige parem suvi ever, ma ei unusta seda mitte kunagi. Kõik see mida me siis tegime, kui palju erinevaid asju me suutsime ära teha, ja üldse, appike kuidas ma igatsen seda aega. Aga kahjuks pole ajamasinat leiutatud, et kõike seda tagasi tuua. Kuid nagu öeldakse: Aeg kaob kõik saab mullaks, ainult mälestus jääb kullaks. Ja nii ongi. Kuulates seda laulu mis siin all on, siis see ongi laul, mis alati mulle meenutab Kristjan'it ja pisara silma toob, kuna seda laulu ma kuulasin täpselt sel ajal ja mäletan väga hästi kuidas ma saatsin selle laulu ka talle. Maitea alati on mingi laul, mis tuletab midagi meelde, on see siis hea või halb, kurb või rõõmus. Aga heaküll, ma ei suuda enam sellest siin rääkida, pisarad jooksevad juba terve see aeg mööda põske alla. Aga puhaku meie Kristjan rahus (W).

Hiiumaa 2

Sain ka lõpuks need pildid kätte, mida ei teinud mina vaid üks onuke. Lisan siia mõned, sest ma nagu mäletan , et ma lubasin, et panen veel siia Hiiumaa pilte.

Kallis , anna mulle andeks !

Ma tunnistan enda vigu.

Ma annan endast kõik , et kõik oleks nii nagu varem ja veelgi parem :)

♥

When I thinking of you,

Then I close my eyes.

I see your face,

your smiling face.

When you come to me,

then i feel excited.

When you hold my hand,

I am in the heaven.

Passion or something else?

♥

No tere. Pole ammu ammu kirjutanud nagu näha. Minult küsitakse tihti, et millal ma midagi kirjutan, kgg ma mõtlen et kirjutaks aga siis jääb ka see ainult üheks väikseks mõttevälgatuseks aga nüüd siin ma siis olen. Eks ma üritan niipalju kirja panna kui meenub jne. Kuigi mul pole õrna aimu millest alustada.

Maitea pole eriti midagi toimunud aga samas on kõike ja niipaljugi juhtunud. Enamus mis on minuga viimaselajal juhtunud on ikka hea. Paneb lausa imestama, et ka mul läheb hästi. Aga no igalühel on kordki elus võimalus särada ja olla õnnelik. Ja mina , mina olen üks neist , kes on õnnelik, vahel ma lihtsalt ei suuda enda rõõmu teistega jagada, sest seda on lihtsalt niipalju. Vaatamata sellele, et igatsus inimese vastu, keda ma armastan, järjest rohkem kasvab aga küll tuleb see päev, mil ma teda näen. Ma saan taas tema soojasid kallistusi tunda, saan taas temalt neid kõigeparemaid, kõige magusamaid suudlusi. Ma saan olla lihtsalt koos temaga ja nautida igat hetke mis meil koos on. Tema tulekuni pole õnneks enam palju jäänud. Aga sellises olukorras on iga sekund samapikk nagu üks tund. Kuid ma olen kannatlik. Ma lihtsalt armastan teda ♥

Koolis on tglt kõik tip-top aga selle veerandi viimane koolipäev polnud üldse minu päev. See oli lihtsalt üks elu halvimaid päevi. Õppida ilusti kodus kirjanduse kt, teha töö täielikult peast ära ja siis ühe teose pealkirja mitte mäletamine ja selle vaatamine spikrilt ja siis õpetajale just vahele jääda, pole just tore. Ühesõnaga, õpetaja võttis mu töö , voltis pooleks ja siis veelkord ja kõndis prügikasti juurde, viskas selle sinna, kõndis enda lauajuurde istus maha, avas ekooli ja trükkis sisse ühe numbri ja 16 tähte. Numbriks osutus 1 ja 16neks täheks osutus "õpilane spikerdas". Ja kõigeparem on asja juures see, et ma ei saa seda parandada. Gooooooooooood for me . yeah . Ja samal päeval oli ka majanduse kt. Õpetaja kontrollis kõigi vihikud üle mis keegi alla võttis, näitasin talle , et mul on kirjanduse vihik. Ja ss järsku poole töö ajal õpetaja tõuseb püsti ja võtab suuna minupoole. Ma mõtlen, et miks ta siiapoole peab kõndima, et mida ma jälle nüüd tegin. Jõudis siis minu pingi juurde ja ütleb mulle:"Tõsata enda vihiku kaas ülesse" sel hetkel jõudis mu peast miljon mõtet läbi joosta, ma mõtlesin hõisaaaa again jään vahele, tore lugu küll. Aga ei õpetaja ei nänud seda joonlauda spikriga mis mul oli vihiku kõrval , mis mulle sülle kukkus. Tema lihtsalt tuimalt lehitseb minu vihikut edasi. Ütles mulle, ega ma lihtsalt kontrollisin , ega ma ei kahtlustanud sind aga vahel on kontroll vajalik. nagu jah . Ühesõnaga ma panin selle joonlaua ära ja tegin again terve töö peast. Mulpolnud tglt seda spikrit üldse vaja aga ta lihsalt oli mul sel hetkel laual. Töö ma sain ikkagi 4. Aga no muidu üldiselt on kõik ok.

Ma räägin siin viimati toiminud asjadest, sest ma ei mäleta kaugemat mineviku. Ja siis neljapäeval oli meil klassimöll. Sinna ma ei plaaninud algul üldse minna aga siis sain Aikyga jutule, et tulen temaga ja nii oligi. Päris tore oli, sai räägitud inimestega, kellest ma poleks seda elusees arvanud, mida nad mulle räägivad. Ei, kõik on väga hea. Siin võin mainida, et esmamulje on alati petlik. Kuigi seal tekkis veits ebameeldivusi oli väga tore ja timm värk. Ma olin isegi kaine. Kõik pidasid mind imelikuks ja hulluks, et ma midagi ei tarbi. aga ei aitäh, saan ka ilma hakkama ja endale sobiva meeleolu luua. Mängisin seal väikestviisi fotograafi, eitea kui head pildid ka said aga peamine , et pilte sai :)

Reedel oli meil siis koolis spordipäev. Suht pointless teema oli. Me koolis on teistsugused spordipäevad, ei ole mingit jooksu, hüppamist,viskamist ega muud sellist janti vaid kõike muud. Igatahes ma lasin poolepealt jalga, sest ma ei suutnud enam midagi teha. Ma ütlen sellepeale, et mu tervis on omadega täiesti ******. Ma teen teen kaasa ja siis järsku mu keha ei liigu nii nagu peaks , ma ei jõua liigutada oma käsi ja jalgu. Ma olen täiesti nõrk. Mu pea hakkab ringi käima, mõistus kaob vaikselt, mõelda ei jõua, tekib äkiline väsimus. Hiljem kõndida ei saa, kuna jalad all on nõrgad, surisevad ja on lihtsalt tuimad. Maitea mis minuga toimub aga eks ma üritan selle teada saada, LOODAN arstidele. Lootus sureb viimasena. Ütlen seda selle, et Võru arste on teada. Aga eks näis , kui nemad mulle midagi ei ütle ss ma lihtsalt tegelen asjaga edasi, sest maiviitsi nii ka, et mul kgg nii oleks.Maitea miks ma seda üldse praegu räägin, see on täiesti vana asi juba. Aga no eks siis see on hullemaks läinud.

Laupäeval ehk eile käisin ma enda kalli sugulase sünnipäeval. Pole neid niiammu näinud, kgg luban sugulastele, et tulen külla jnejne. aga pole kordagi jõudnud ja nüüd lihtsalt võtsin ette ja läksin. Sünnipäev oli väga tore jne. Küsisin Raidilt , et mis tunne on siis 18 olla. Tema aga ütles kurvastades, et tahaks olla 16, et see oli lihtsalt aeg mis meeldis kõigerohkem. Olid seiklused, karistused , möllud särgid-värgid aga nüüd suht poh mis teed. Laupäev oli kõik tore, mingeid probleeme polnud. Nalja sai. Raidi isa ka liitus meiega ja siis ta ka pani seal ikka nii villast , et ei suutnud vahepeal üldse naermast olla. Kõige parem vestluskaaslane oli mul ikka pikk(õiget nime ma ei teagi). No need Raidi Ulila gängbäng on venelased , siis nad kgg seletasid mulle midagi , ma aru ei saanud ka midagi , siis pikk vahepeal tõlkis mulle.Aga deem , pühapäev läks täiesti hulluks hommikul, üks neist venelastest jõi vist nii üle, et ta lihtsalt läks lolliks. Ta hakkas minuga haigelt tõmblema. Ta põhisõna oli mine pu**i. Ja siis ta lihtsalt terve hommik sõimas mind oma venekeelsete sõnadega. Mõnest asjast ma sain ikka aru ka. Ta rääkis ka eesti keeles aga seda ei oska ta nii hästi. Rääkis mulle venekeeles, et ma läheks koju magama ja lisas lõppu eestikeeles, et kui sa kohe ära ei lähe kutsun ma politsei. Aga jah see kelleks ta mind sõimas oli nagu täielikult nõme. Ja ss ta ajas külge mulle, ma lihtsalt hakkasin haigelt takka tõmblema, lükkasin teda jne. Ühesõnaga kõigil viskas mega üle ära ja ma varjusin teiste seljataha. Kõik kaitsesid mind. Too tüüp mölises ainult minuga ja tahate teada, miks. Vat sellepärast, et tema mingi armastab mind (esimesest silmapilgust) aga mina mitte, vaid saadan teda igalepoole. Eriti karmiks muutus asi siis kui ta teada sai, et ma pmst Võrust pärit. Aga maitea maiviitsi temast rääkida. Igatahes ma sain endale elunummma alko pudeli. Rait (loe: you're right) andis mulle selle. See on nii nunnu lihtsalt , sobib perfektselt minu tuppa. Leopardi mustrilise riidega on too pudel. Aga jah , maitea eijaksa rohkem rääkida. Lisan vast mõne pildi ka .

Sai veits poseeritud.

Liiga hea pilt minuarust.

lihtsalt meeldib .

oeeh .

ma teadsin , et see juhtub aga ma ei teadnud, et see nii raske võib olla.

Igatsen sind, sinu pilku, sinu imearmsat naeratust, su naerukaja, sinu häält, sinu hellust, sinu pikki pikki suudlusi. Lihtsalt, ma igatsen sind.

Tahad poksida ? .

See nädalavahetus oli üks parimaid jälle üle pikapika aja. Õigemini pean ma silmas laupäeva ja ka pühapäeva. Osad inimesed ikka oskavad asju ilusaks muuta. Aga ega ma muud ei tahtnudki öelda, niiet jah, tsau :)

Halb .

See nädal algas halvaga ja ei tea millist lõppu on oodata. Need 3 päeva on alanud juba halvasti. Nimelt, esmaspäeva hommikul tegin endale paar võileiba ja ss sõin ja sõin kui järsku tunnen et midagi liiva taolist krõmpsub hamba all. Mõtlesin küll, et liiva ma küll ei pannud võileivale aga kohe hetk hiljem sain ma aru, et mu pool hammast läks. Terve päev see valutas ja häiris. Siiamaani seda meeletut valu, aga hambaarst on mul alles 30ndal. Teisipäeva hommik oli peaaegu ilus, kuid poole teepeal Osulasse minnes hakkasin ma pmst karjuma. Issi küsis, et mis mul veel juhtus. Juhtus see, et minu ees oli suuuursuuur ämblik. Pmst ainukesed olendid siin maailmamuna peal keda ma niinii väga kardan. Kohe räägin miks algas tänane päev halvasti aga enne jutustan vahele midagi paarisõnaga. Nimelt ma käin nüüd rahvatantsus. jeje , mulle meeldib. Aga jah, nii. Eile oli tantsimine ja ma mitte ei suutnud seal endast parimat anda, kuna ma tundsin end nii nõrgana. Kurk kuivas jne. Peale ühte tantsu istusin maha ja ütlesin Elerile:"Appi, maijaksa enam" aga ma vist ütlesin seda niikõvasti, et Eleri polnud ainuke, kes seda kuulis. Kaspar siis ütles:"Ise käid judos". Ja nüüd sis tänase hommiku juurde. Tänane algas sellega, et mul oli palavik, suutsin jääda haigeks. Ma nii lootsin, et seekord ma elan selle viiruslaine üle aga ei. Eriti kurb olen ma selle, et ma pean koolist puuduma. Mulle meeldib koolis, lihtsalt meeldib ja kõik. Homme eilähe ka kooli :S:S Ahjaa, homme on veel teatejooksuvõistlused. Hoolimata sellest, et ma olen haige lähen ma sinna. Kuna ma eitaha teisi alt vedada. Sest ma tean , et ma olen tugev ja saan hakkama. Tantsima lähen ka, aga judosse vist mitte. Tahan ikka reedel ekskursioonile minna jnejne.

Vahepeal ma värvisin natuke enda juukseid ka. Mulle väga meeldib tulemus, kuid eelminekord mil värvisin heledamaks oli ilusam.

mossmoss

welcometothedarkside

Ma ikka mõtlen, et vahel läheb ka miskit hästi :)

-

Üldse ei ole kade. Ei , mitte üldse .

Kool .

Mõtlesin ka, et kirjutan siis natuke midagi. Arvatavasti koolist. Täiesti ausalt, ma ootasin kooli. Ma arvan, et põhjuseks oli see, et näha inimesi jnejne. Väga palju jällegi muutus, tunne on selline nagu oleks uuesti 10ndasse läinud- uued näod jne. Ühesõnaga meil pandi a ja b klass kokku. Kuna b klassist läks väga paljud ära ja ka paar a klassist. Nüüd on meid kokku 29, kuigi üks on veel küsimärgi all, elab küll mujal jne aga pabereid pole välja võtnud, eks näis mis saab. Ja klassis on ka üks täiesti uus tüdruk.

Väga kurb uudis esimesel septembril oli see, et meie vene keele õpetaja muutus. See oli minujaoks väga kurvastav, kuna õpetaja oli väga hea ja sai selgeks kõik , nüüd ma ei tea mis saab. Ja siis meile pidi tulema ka uus matemaatika õpetaja aga nagu 2.sept. selgus , sis see õpetaja ütles viimasel hetkel ära ja nüüd meil polegi matemaatika õpetajat. Reedel siis meil oli mata tunni asemel klassijuhataja tund ja sis õpetaja andis meile uue tunniplaani ja seda toodi ka mingi 3 korda uuesti, kgg midagi muutus. Hiljem teise "matemaatika" tunni ajal rääkis meiega direktor ja selgus , et meil pole kuni jõuludeni ühetegi matemaatika tundi. Ja vb sis hiljem hakkab meil (niiöelda a klassil) olema 10h nädalas, et saada 5 perioodi täis või sis teine võimalus et saaks 3 perioodi täis nagu teisel osal klassil. Ja kes tahavad 12ndas eksamit teha, neile tehakse mingi lisatunnid. Keeruline värk meil seal koolis. ja koolimajas kõik põrandad läigivad ja on libedad, ma oleks peaaegu füüsika klassi sisenedes sellili käinud aga jäin õnneks püsti. Aga ega ma eriti ei viitsi koolist rääkida..

Igatahes ma olen mõnes inimeses pettunud, maitea mida nad õige arvavad. Jutte on alati tore rääkida aga no tule taevas appi. Maihakka seda siin rääkima aga minu arvamus neist muutus täielikult, eriti ühest. Maihooli sellest mida nad ütlesid või rääkisid aga kas neil endal ei ole imelik. huuh , god .

Ja eile ostis issi mulle niiiniiii nunnud vahetusjalanõud ma armusin neisse esimesest silmapilgust ära. Esmaspäeval võtan need kohe kasutusse :)

ILUSAT KOOLIAASTAT TEILE ! :)

.

Selle sain h ajaga valmis :)

Igavus.

See valmis mingi 2h .

mulle meeldib. pole viga midagi.

like

hahaha .

Mul tuli igavusest see video meelde :D:D

Natuke veel ... ja siis ...New York,Siit ma tulen !

täpsemini Central Park'i lähedus .

Vähemalt üks inimene teab mis minuga toimub. Sest see sama toimub ka temaga .