Me oleme küllalt head. Ning keegi pole täiuslik.: December 2011

tuli tuju again midagi kirjutada. Eks ma siis panen midagi kirja. Ma muidugi ei tea kas keegi ka seda loeb üldse või mitte, suuht suva mul. Mul on väga hästi läinud viimaselajal, mis on vägaväga tore muidugi :) Enamus aega veedan koos oma kõigekallima inimesega, sest ma lihtsalt ei suuda kaua aega temast eemal olla- vb mingi max 5 päeva suudan. Aga koolis on ikka kõik täiesti korras, hinded on head-vähemalt mina olen rahul kui nüüd välja arvata see üks nõme hinne mille ma täna sain ja millepeale ma nii kuradima vihane olen. Ja üldse see nädal on olnud ja on väga rets nädal igapäev mingi kaks tööd jne.Homme on üldse töövarjupäeva konverents, oiblää kuidas ma seda ei taha, sest mulle ei meeldi esineda, pole eriti selline. Pole midagi teha. Ahjaa võin teile mainida, et ma käisin juuksurit varjutamas. Aga see nüüd selleks. Eelmine neljapäev käisin ma Parksepas osaluskohvikus- see oli mingi siuke asi, et pidi välja käima igasuguseid ideid, kuidas muuta noorte elu maakonnas(linnas, vallas) paremaks jnejne. Kõige parem selle päeva juures oli see, et ma sain tuttavaks ühe kõige ägedama inimesega, selleks on Parksepa kooli huvijuht. Ta on nagu ülimalt tore inimene. Teda tutvustas mulle Eleri, kes käis teda varjutamas. Eleri üldse on üks vägatore tüdruk, saan temaga klassist kõigeparemini läbi, võin talle alati kindel olla, ta aitab mind kui mul vaja on jnejne. Ühesõnada vägatore ja meeldiv inimene:) Nii ja teiseks seal Parksepas nägin ma Marleeni. Appike kui kaua ma polnud teda ikka näinud, ta sünnipäevast saadik ja see oli 17. september. Läksin otsisin koolipealt ta siis ülesse ja vaatasin talle otsa, tal võttis aega, enne kui sai aru, et see olen mina ja et see pole unenägu. Ta kallistas ja kallistas mind ja siis hakkasid tal veel pisarad ka jooksma. Ja peale seda pikkapikka kallistust ta hõikas üle koridori: "Ma saan nüüd jälle elada". Tore, et ma kohe niivajalik inimestele olen- täpsustades: mõnele. Õnneks varsti näeb teda jälle, kuna next week on minu sünnipäev, jeje.

Sel nädalal alates pühapäeva õhtust pole ma kodus olnud. Nüüd lõpuks tulin, muidu emme ja teised siinmajas elavad kaasmaalased unustavad üldse mu ära. Nimelt olen ma olnud muska pool. Vähemalt see aeg kui ma seal olin ei seganud õppimine mind eriti, kuna ma õppisin kõik asjad laupäeval ära. Ja see õppimine kestis ka pmst terve päeva, mingi kell 11 hommikul alustasin ja siis vahepeal käisin Sulbis saunas ja siis tulin koju ja õppisin edasi, ja seda mingi kella poole 4-ni. Mul lihtsalt mõte täiega jooksis, pidin seda võimalust ära ju kasutama. Nagu ma ütlesin, et ma olin musi pool, siis ma juba vaikselt tunnen et ma elangi seal :) Ma ikka vahest mõtlen, et megaimelik on mõelda, et ma pole enam vaba jne. Muidugi on mul praegu kõik palju parem ja enam parem olla ei saagi. Aga lihtsalt see kõik on nii uskumatu ikka vahest, kuigi ma ei oska isegi põhjendada, miks mulle nii tundub aga nii see on. Vähemalt nüüd on mul selline tunne, mida mul mitte kunagi varem pole olnud, õigemini on neid mitu aga kaks peamist on need, et ma suudan elu nautida ja olla rõõmus jne. ning teiseks on see, et mind armastatakse ja et mina armastan kedagi kogu südamest :)) Need on lihtsalt nii head tunded, soovitan soojalt :P Hetkeks olen ma mingi 4 tundi kodus olnud aga juba ma tahan minna oma musi juurde, kodus pole enam üldse nii hea olla kui seda oli varem. Ma ei taha nüüd sellega seda öelda, et mulle ei meeldi omas kodus aga jah, kes mõistab see mõistab, kes mitte see mitte. Ja nii lihtne ongi.

Täna koolis oli üks jube asi, mida ma ei oleks tahtnud eriti näha aga ma ei hakka sellest siin rääkima, sest inimene kellega see juhtus, ma arvan, et talle ei meeldiks kui ma siin lambist temast räägin. Ja mind ikka huvitab ka see, et mida ma võin teha ja mis on parem mitte teha jne. Aga seoses selle lumega, mis maas on, siis asi on selline, et ma eile õhtul ütlesin musile, et homme on lumi maas ja nonäed, mul oli õigus. Ma lihtsalt enam ei jõudnud oodata, millal lumi maha tuleb. Ega mu sünnipäeval ei tohi maa must olla, niiet ma loodan, et neljapäeval (järgmisel) on veelrohkem lund.

Aga nüüd ma lähen ühe kõige kurvema asja juurde. Nimelt, esmaspäeval, 5. detsembril sai aasta sellest kohutavast päevast, mil üks minu paremaid sõpru lahkus meie seast. Mina pidasin teda alati oma parimaks sõbraks, kuna ma sain teda usaldada ja talle loota ja üldse kõik oli nii nagu peab, nüüd ei ole mul ühtegi sellist sõpra on vaid minu parim sõbranna. Ma pole lihtsalt siiamaani sellega leppinud, et teda enam pole. Alati kui ma temale mõtlen, tuleb mul meelde kõik see mis iseloomustas teda, see milline ta oli ja üldse kes ta oli. Iga hommik kui ma kooliminekuks valmis sätin end näen ma kapipeal pilti kus ma olen temaga. Niiet ei möödu ühtki päeva, mil ma talle ei mõtle. Mulle meenub alati ka 2009nda aasta suvi, mis oli lihtsalt kõige parem suvi ever, ma ei unusta seda mitte kunagi. Kõik see mida me siis tegime, kui palju erinevaid asju me suutsime ära teha, ja üldse, appike kuidas ma igatsen seda aega. Aga kahjuks pole ajamasinat leiutatud, et kõike seda tagasi tuua. Kuid nagu öeldakse: Aeg kaob kõik saab mullaks, ainult mälestus jääb kullaks. Ja nii ongi. Kuulates seda laulu mis siin all on, siis see ongi laul, mis alati mulle meenutab Kristjan'it ja pisara silma toob, kuna seda laulu ma kuulasin täpselt sel ajal ja mäletan väga hästi kuidas ma saatsin selle laulu ka talle. Maitea alati on mingi laul, mis tuletab midagi meelde, on see siis hea või halb, kurb või rõõmus. Aga heaküll, ma ei suuda enam sellest siin rääkida, pisarad jooksevad juba terve see aeg mööda põske alla. Aga puhaku meie Kristjan rahus (W).