tekib tunne, et oli igav.

-

Sellest tunnen ma puudust

tahaks midagi öelda....aga.....

-

Jõulud & aastavahetus & vaheaeg

Ma panen lühidalt kirja mida mina tegin jõulude ja aastavahetuse ajal. Ütlen korraga, et mitte midagi erilist, mulle piisas sellest, et ma sain olla koos erilise inimesega pluss veel teiste toredatega.

Jõulud

Jõululaupäeva hommikul tulin ma Sõmerpalust koju. Aitasin emmet, koristasin jne. Hiljem siis me läksime Sulpi vanaema juurde. Muidugi nagu ikka ja alati on tädi teinud palju süüa, mina kes tavaliselt söön kõige rohkem siis antud juhul ei söönud ma pmst mitte midagi. Kindlasti ei puudunud ka kingitused, mida tädi ikka armastab teha. Ta ütles:"Mulle meeldib kingitusi teha, ma mõtlen pakkida aga raskusi on kingituse tegemisega-valimisega". Mu issi oli jälle tädi peale vihane, et miks ta tegi talle kingituse jnejne. maitea miks aga mu issi on juba selline. Kuid enne Sulpi minekut käisime me Osula surnuaial. Appi see vaatepilt oli lihtsalt super. Küünlaid oli tohutult palju, kindlasti üle 2 tuhande, sest neid oli lihtsalt niipalju. Panime siis ilusti vajalikesse kohtadesse küünlad ära ja kui ma läksin Kristjani hauale, ma süütasin küünla, asetasin selle maha, mõtlesin natuke ja siis ma järsku soovisin miskipärast, et hakkaks lund sadama. Umbes pool tundi hiljem välja vaadates ma nägin kuidas taevast sajab lund. Ma olin kuidagi nii õnnelik, ma olin terve see aeg teadnud, et jõulud ei tule täiesti mustad. Kui ma koju jõudsin oli kell juba mingi 10 läbi. Tulin korraks arvutisse, et vaadata kas musi on sees aga ei olnud, siis kirjutas mulle Markus (musi vend) ja hiljem saigi nii, et ta ema tuli mulle järgi ja ma läksin Sõmerpallu.

Emme mul andis igast asju kaasa, et ma jõulude puhul viiks. Mina ise tegin ka musile väikese kingituse. Kinkisin talle tassi meie pildiga. Kui ma Sõmerpallu jõudsin siis ma ütlesin Markusele, et helista Petule et ta tuppa tuleks aga hiljem ikka selgus,et ma pean välja minema. Lõpuks olime me Järveres Steveti juures. Seal sai ka ikka päris mitu aega oldud. Siis millalgi läksime koju ära. Järgmisel päeval tuli musi vanema ja teised sugulased sinna. Üht ma võin öelda, ma pole vist veel näinud kellegil nii ägedat vanaema kui neil. Söödi ja joodi jne. Ega ma rohkem sellest midagi rääkida ei oskagi, kuna mingi kella 3 kuni 6ni ma magasin, kuna mul oli väga haige inimese tunne. Musi oli ka välja läinud, lõpuks kui ta tuppa tuli siis ta vahetas riided ja läks oma semudega kohviõhtule. Mind ka kutsuti aga no ma olin veel liiga nõrk sel hetkel, oleks vb natuke hiljem olnud minek neil oleks ma ka läinud.

26. detsember- hilinenud sünnipäev

Tulin siis mingi kella 1 ajal koju. käisin pesus jne. Kell 4 või 5 olid juba külalised kohal. Täpsustan, et see sünnipäev oli vanaemade ja vanaisade, onude ja tädiga. Musi tuli ka minu poole aga ta ei olnud siin eriti kaua, kuna vaeseke jäi haigeks. Mis minagi, ma sõin kõhu täis, tulin ülesse, et vaatan telekat, ei jõua ma nende juttu seal all kuulata. Aga jah kuipalju selle teleka vaatamisest. Jäin magama. Enda sünnipäevast (mis toimus 16. dets) ma polegi nkn midagi kirjutanud aga ega eriti polegi midagi kirjutada, väga fun oli, algul ma mõtlesin et kõik läheb metsa, kuna keegi ei saanud tulla jnejne. Vahepeal kiskus ka asi hapuks aga lõpuks sai ikka kõik korda. Õigel päeval 15ndal koolis ütlesid kõik mulle, et ma olen nii ilus, tundsin end kohe väga hästi :) Õhtul kui koju jõudsin tuli musi minu juurde. Ta tegi mulle lihtsalt nii ilusa kingituse. Mulle täielikult meeldib:) Aitäh sulle kallis!

27. detsember- 29.detsember

Olin kodus ja siis 28nda õhtul läksin Sõmerpallu. Ma eriti ei mäleta neist midagi, kuna midagi põnevat ei toimunud.

30.detsember- 31. detsember

Reede hommikul ma pidin kahjuks minema koju, polnud küll plaanis aga jah, mis seal ikka. Mis vaja see vaja. Olin siis kodus, igavlesin tühja. Mingiaeg ütles Junnu, et Saimon on vanaema pool, helistasin talle, et kui ta tahab, et siis võib käia mejuures ka. Olime niisama ja siis mängisime Monopoly. See oli juba kolmas kord sel vaheajal. Joonistasin mingi pildi jne. Magama läksin ka alles maitea mis kell, kuna mul polnud und. 31. detsembri hommikul ehk lõuna ajal läksime linna. Issil oli mingi 30€ väärtusega kinkekaart, mida saab kasutada Võru Tarbijate Ühistu poodides. Läksime Maksimarketisse, ostsime sealt kõike kokku. Ma ostsin endale ühe väga hää joogi- Pina Colada.

Ütleks sellepeale ainult et , kahju et see nii kallis on. Tulin siis koju, mõtlesin, et mis täna saab, rääkisin Junnuga, rääkisin Kariniga aga no plaane mis välja käidi, ma ei haaranud ühestki kinni, kuna mul oli lihtsalt liiga halb tuju. Lõpuks ma ikkagi otsustasin , et ma pean kuhugi minema, muidu ma lähen siin kodus veel lolliks ka. Lõpuks ikkagi lasin end ära viia Järveresse Steveti juurde, kuna minu kõigeparem oli ka seal. Enne seda kui ma veel kodus oli, helistas tädi ja ütles vaadake õue, emme mõtles et mis nüüd aga lõpuks selgus, et väljas sajab lund, jejee. Ma lihtsalt teadsin ka koguaeg seda, et aastavahetus ei tule must. Rääkisime jõulude ajal veel Stevetiga, et kgg teadsime, et jõulud ei tule mustad ja et aastavahetus ka ei tule. Ja nii oligi :) Kell 12 sai ka siis välja mindud ja vaadatud mis toimub. Väga ilus oli kõik. Sel hetkel mil ma vaatasin ümbrust, minu sees oli mingi hirm, maitea mis see oli aga ma kartsin. Tekkis tunne nagu kõik kukuks kokku.

1. jaanuar

Peale kella 12 siis sai soovitud head uut aastat kõigile. Mul oli plaanis ka emmele ja neile helistada aga ma lihtsalt ei teinud seda, maitea miks. Ma ei tea üldse enam midagi. Läksime siis öösel millalgi musiga koju ära. Hommikul läksime tagasi Järveresse, istusime seal natuke ja siis mingi kell 3 äkki, kui ma ei eksi, siis me läksime poistega metsa (musi, Stevet, Tauno ja Martin). Tegime seal lõket ja nad tegid oma lõkke kartuleid ja mune. Mina lihtsalt istusin ja olin jne. Ma isegi ei tea kaua me seal olime, kell oli kindlasti pool 7 läbi. Kui metsast tagasi jõudsime, siis andsin mitte mulle kuuluvad riided tagasi ja läksime mina, musi ja Stevet Sõmerpallu. Öösel jäin mina ka alles maitea miskell magama, mingi kell pool 3 läbi, kuna mul und polnud ja ma mõtlesin kõigest mis ma olen halvasti, valesti mis iganes teinud.

***

Ma ei saa kahjuks enam viimaselajal üldse aru mis toimub. Ma oleks kui mingi kuradi kurjajuur siin kõigile. Ma ei tea, ma ei oska lihtsalt enam olla. Ühel on häda, teisel on häda ja ka veel kolmandal. Ma ei räägi kindlasti mitte siin ainult ühest inimesest. Ma lihtsalt tunnen viimaselajal et kõik minu ümber tõesti variseb kokku. Aga võib-olla on tõesti ainult viga minus aga ma ei oska seda lihtsalt ise näha. Ma ei tee enam vist õigel ja valel ka vahet. Ma kardan, et ükshetk on selline aeg, kui ma jään kõigest ilma, absull kõigest. Aga seda ma ju ei taha. Aga mida teha?!? Sellele olen ma viimased õhtud mõelnud, enda arvates olen ma teinud teisiti aga ikka on see vale, vale mis vale. Ma ei tea mis ma tegema pean, et oleks õige. Lugema läbi mõne kasutusjuhendi? Sellise kasutusjuhendi, mida maailmas ei eksisteeri? Maitea kas ma saan sellega hakkama. Kas ma oskan niipalju teha, et ma saaks sellega täielikult hakkama, seda ma ei tea. Aga ma ei taha ka midagi rohkemat vussi keerata, niigi on kõik nii hirmutav ja kõik seisab kuidagi nii kalju serva peal- ja kõike seda tänu MINULE. Ma isegi ei julge midagi teha, sest kardan et asi muutub hullemaks aga selle asja juures on veel see nõks, et kui ma midagi ei tee siis on jälle ju kõik vale. No maitea mis ma tegema pean. Mulle võiks ka mõni inglike nõu anda. Jah ja nii ongi.

Ülejäänud vaheaeg

Ülejäänud vaheaja ma veedan kodus õppides. Liiga palju on õppida, aga ma ei taha ka kõike saavutada tasemele nimega "halb" . Võiks rohkem lund veel tulla, sest ma tahan niiniiväga suusatada.

Happy New Year weed smokers and other !

Ja üldse olge tublid, mitte sellised nagu mina- soovitan soojalt.

Ja musi, sulle ütlen ma niipalju, et MA ARMASTAN SIND!

Kõik !

Sünnipäev!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MULLE!
hiihihihihihihihihihihiihihhi , olen loll :D

haha, väga viis!

http://nyanit.com/moooaaaa.blogspot.com

normaalsus. Kiisud lähevad järjest suuremaks :)

Sõltuvuses sellest :)

Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam KUNAGI !

tuli tuju again midagi kirjutada. Eks ma siis panen midagi kirja. Ma muidugi ei tea kas keegi ka seda loeb üldse või mitte, suuht suva mul. Mul on väga hästi läinud viimaselajal, mis on vägaväga tore muidugi :) Enamus aega veedan koos oma kõigekallima inimesega, sest ma lihtsalt ei suuda kaua aega temast eemal olla- vb mingi max 5 päeva suudan. Aga koolis on ikka kõik täiesti korras, hinded on head-vähemalt mina olen rahul kui nüüd välja arvata see üks nõme hinne mille ma täna sain ja millepeale ma nii kuradima vihane olen. Ja üldse see nädal on olnud ja on väga rets nädal igapäev mingi kaks tööd jne.Homme on üldse töövarjupäeva konverents, oiblää kuidas ma seda ei taha, sest mulle ei meeldi esineda, pole eriti selline. Pole midagi teha. Ahjaa võin teile mainida, et ma käisin juuksurit varjutamas. Aga see nüüd selleks. Eelmine neljapäev käisin ma Parksepas osaluskohvikus- see oli mingi siuke asi, et pidi välja käima igasuguseid ideid, kuidas muuta noorte elu maakonnas(linnas, vallas) paremaks jnejne. Kõige parem selle päeva juures oli see, et ma sain tuttavaks ühe kõige ägedama inimesega, selleks on Parksepa kooli huvijuht. Ta on nagu ülimalt tore inimene. Teda tutvustas mulle Eleri, kes käis teda varjutamas. Eleri üldse on üks vägatore tüdruk, saan temaga klassist kõigeparemini läbi, võin talle alati kindel olla, ta aitab mind kui mul vaja on jnejne. Ühesõnada vägatore ja meeldiv inimene:) Nii ja teiseks seal Parksepas nägin ma Marleeni. Appike kui kaua ma polnud teda ikka näinud, ta sünnipäevast saadik ja see oli 17. september. Läksin otsisin koolipealt ta siis ülesse ja vaatasin talle otsa, tal võttis aega, enne kui sai aru, et see olen mina ja et see pole unenägu. Ta kallistas ja kallistas mind ja siis hakkasid tal veel pisarad ka jooksma. Ja peale seda pikkapikka kallistust ta hõikas üle koridori: "Ma saan nüüd jälle elada". Tore, et ma kohe niivajalik inimestele olen- täpsustades: mõnele. Õnneks varsti näeb teda jälle, kuna next week on minu sünnipäev, jeje.

Sel nädalal alates pühapäeva õhtust pole ma kodus olnud. Nüüd lõpuks tulin, muidu emme ja teised siinmajas elavad kaasmaalased unustavad üldse mu ära. Nimelt olen ma olnud muska pool. Vähemalt see aeg kui ma seal olin ei seganud õppimine mind eriti, kuna ma õppisin kõik asjad laupäeval ära. Ja see õppimine kestis ka pmst terve päeva, mingi kell 11 hommikul alustasin ja siis vahepeal käisin Sulbis saunas ja siis tulin koju ja õppisin edasi, ja seda mingi kella poole 4-ni. Mul lihtsalt mõte täiega jooksis, pidin seda võimalust ära ju kasutama. Nagu ma ütlesin, et ma olin musi pool, siis ma juba vaikselt tunnen et ma elangi seal :) Ma ikka vahest mõtlen, et megaimelik on mõelda, et ma pole enam vaba jne. Muidugi on mul praegu kõik palju parem ja enam parem olla ei saagi. Aga lihtsalt see kõik on nii uskumatu ikka vahest, kuigi ma ei oska isegi põhjendada, miks mulle nii tundub aga nii see on. Vähemalt nüüd on mul selline tunne, mida mul mitte kunagi varem pole olnud, õigemini on neid mitu aga kaks peamist on need, et ma suudan elu nautida ja olla rõõmus jne. ning teiseks on see, et mind armastatakse ja et mina armastan kedagi kogu südamest :)) Need on lihtsalt nii head tunded, soovitan soojalt :P Hetkeks olen ma mingi 4 tundi kodus olnud aga juba ma tahan minna oma musi juurde, kodus pole enam üldse nii hea olla kui seda oli varem. Ma ei taha nüüd sellega seda öelda, et mulle ei meeldi omas kodus aga jah, kes mõistab see mõistab, kes mitte see mitte. Ja nii lihtne ongi.

Täna koolis oli üks jube asi, mida ma ei oleks tahtnud eriti näha aga ma ei hakka sellest siin rääkima, sest inimene kellega see juhtus, ma arvan, et talle ei meeldiks kui ma siin lambist temast räägin. Ja mind ikka huvitab ka see, et mida ma võin teha ja mis on parem mitte teha jne. Aga seoses selle lumega, mis maas on, siis asi on selline, et ma eile õhtul ütlesin musile, et homme on lumi maas ja nonäed, mul oli õigus. Ma lihtsalt enam ei jõudnud oodata, millal lumi maha tuleb. Ega mu sünnipäeval ei tohi maa must olla, niiet ma loodan, et neljapäeval (järgmisel) on veelrohkem lund.

Aga nüüd ma lähen ühe kõige kurvema asja juurde. Nimelt, esmaspäeval, 5. detsembril sai aasta sellest kohutavast päevast, mil üks minu paremaid sõpru lahkus meie seast. Mina pidasin teda alati oma parimaks sõbraks, kuna ma sain teda usaldada ja talle loota ja üldse kõik oli nii nagu peab, nüüd ei ole mul ühtegi sellist sõpra on vaid minu parim sõbranna. Ma pole lihtsalt siiamaani sellega leppinud, et teda enam pole. Alati kui ma temale mõtlen, tuleb mul meelde kõik see mis iseloomustas teda, see milline ta oli ja üldse kes ta oli. Iga hommik kui ma kooliminekuks valmis sätin end näen ma kapipeal pilti kus ma olen temaga. Niiet ei möödu ühtki päeva, mil ma talle ei mõtle. Mulle meenub alati ka 2009nda aasta suvi, mis oli lihtsalt kõige parem suvi ever, ma ei unusta seda mitte kunagi. Kõik see mida me siis tegime, kui palju erinevaid asju me suutsime ära teha, ja üldse, appike kuidas ma igatsen seda aega. Aga kahjuks pole ajamasinat leiutatud, et kõike seda tagasi tuua. Kuid nagu öeldakse: Aeg kaob kõik saab mullaks, ainult mälestus jääb kullaks. Ja nii ongi. Kuulates seda laulu mis siin all on, siis see ongi laul, mis alati mulle meenutab Kristjan'it ja pisara silma toob, kuna seda laulu ma kuulasin täpselt sel ajal ja mäletan väga hästi kuidas ma saatsin selle laulu ka talle. Maitea alati on mingi laul, mis tuletab midagi meelde, on see siis hea või halb, kurb või rõõmus. Aga heaküll, ma ei suuda enam sellest siin rääkida, pisarad jooksevad juba terve see aeg mööda põske alla. Aga puhaku meie Kristjan rahus (W).

Hiiumaa 2

Sain ka lõpuks need pildid kätte, mida ei teinud mina vaid üks onuke. Lisan siia mõned, sest ma nagu mäletan , et ma lubasin, et panen veel siia Hiiumaa pilte.