Võimatu

Nii, siin ma nüüd olen ! :) .

Räägin teile pühapäevast ja siis tänasest. Pühapäev oli eriti normaalne, terve päeva ma õppisin, peamiselt küll keemiat aga vähemalt sain ma selle selgeks. Tegin inglise keele kirja ära ja muu vajaliku. Eile oli üldse mul kuidagi imelik päev, ma tegin imelikke asju jne. Veel kuulasin ma peaaegu et terve päeva Michael Jacksoni laule ning minu lemmikuks on ikka Hollywood Tonight, laulu video on ka suht normaalne, sest sael pole Michael'i ennast, kuna see laul on välja tulnud peale tema surma. Ega ta mulle ei meeldinud välimuselt üldse aga tal on head laulud...Rock my world..jeahh. Ja siis asju tehes ja särkivärki oligi õhtuke käes, siis käisin pesus ja kobisin magama ära. Täna hommikul ma ärkasin mingi poole 6 ajal ja siis esimesed asjad mis mul pähe tulid ja mis elasknud mul enam taas uinuda olid keemia valemid. Nagu õpetajad ütlevad ikka, et sa pead sead une pealt teadma, siis nüüd ma teadsin täpsemalt, mida see tähendab, võinoh jah.

Panin siis riidesse, läksin vannituppa ja hakkasin juukseid sirksama ja sättima. Bussipeale minna oli jälle hea , sest täna viis mind issi, ta vähemalt teab, kus autoga seisma jääda, mitte nagu emme.

Hommikul koolis läks üks väike poiss mööda ja ütles: "Getter Jaani paneb jala käima". Keemias oli tunnikontroll, ma ei taha kiita ennast, sest isegi kui ma oskasin siis ma niikuinii saan mingi halva hinde, see on alati nii. Üldiselt oli väga ilus päev täna, vähemalt sel ajal kui koolis olin. Tuju oli suht hea ja ilm oli ka väga ilus ja soe. Käisin isegi t-särgiga õues, mul oli üldse täna kuidagi nii kuum olla. Üleüldiselt ma ei viitsi üldse koolist rääkida, mul on lihtsalt sellest nii siiber. Nii siiber kui olla saab. Koju tulles märkasin üht asja. Täpsemalt seda, et kadus päike, kadus ka minu tuju ära. Üleüldse, peale seda mul on tuju kuidagi nii imelik olnud, halb või siuke. Mingi paarpäeva tagasi tundsin end ülimalt hästi, kõik tundus sellisena, nagu ma soovinud olin aga nüüd on jälle kõik paari päeva möödudes hoopis teisiti. Ma ei oska enam asjadest rõõmu ka tunda. Kõik on lihtsalt nii vastukult muutunud, kõik hea mis kunagi oli pole enam endine ning kõik mis on praegu hea, pole tegelikult see, mida ma sooviksin. Põhimõtteliselt on nii, et mul pole mõtet midagi üritatagi, niikuinii on tagajärjeks läbikukkumine.

Tuleb harjuda sellega ning mõista seda, et alati ei saa seda, mida sa tahad või soovid. Tuleb vist lihtsalt jälle tuimalt alla anda. Aga õnneks ei pea ma loobuma kõigest, vaid ainult ühest heast osast. Aitab ka nüüd sellest jamast siin, tahaks natuke nalja ka teha aga ei oska eriti ma arvan, niiet jääb vist ära. Homme on mul juba juuksurisse minek, olen saanud palju soovitusi, mida teha ja mul on oma valik ka tehtud, kes teab, see teab aga teised näevad seda siis kui ilmun teiste ette kaasmaalasena. Hehh , just praegu tulid mul meelde ufod ja tulnukad, ükskord Jette seletas mis on nende kahe asja vahe, mida mina teadsin. Õnneks on mul homseks ka juba kõik õpitud, ma mõtlesin , et võiksin ka vahepeal natuke tublim olla. Emme ütles ka, et täna oli üli nõmekas päev, sest kõik oli nii imelik ja kahtlane. Tal ka mingi käed valutavad, siis võttis mu põlvekreemi (rohtu), määris seda enda käevartele ning hiljem kui ülesse ärkas, siis süüdistas mind. Nimelt ta ütles mulle: "Käed mul pole enam valusad aga süda on küll sellest lõhnast paha", tõesti sellel kreemil on rõve lõhn aga see toimib vähemalt hästi. Siis vahepeal ma jõudsin veel lihapirukaid küpsetada, ülihääd said. Ja nüüd ma jõudsin järeldusele, miks ma olen nii paksuks läinud, asi on selles, et ma koolis söön iga päev lihapirukat ehk põhimõtteliselt saia. Sai teeeb PAKSUKS !! Aga ega ma midagi ei oska kirjutada ka, tsauka teile ;)